Mis on muinastulede öö

Muinastulede öö traditsioon sai alguse rohkem kui 20 aastat tagasi

Kord aastas, muinastulede ööl süüdatakse lõkked meenutamaks ajaloolisi mereäärseid tulesid. Kaasaegsete lõkete süütamise suvelõpuüritusel loome mööda randa ühiselt lõkete keti ja koos mere ääres üritust tähistades edastatame eelkõige positiivseid mõtteid ja sõnumeid. Anname lõket süüdates märku, et hoolime oma ühisest Läänemerest.

Sebastian Lindström 2013 (2)

Meie esivanemad on Läänemere ääres elanud juba mitu tuhat aastat, tihti süütasid nad lõkked, et anda märku oma naabritele ja meresõitjatele. Muistsete lõkete meenutamiseks kogunevad kümned tuhanded inimesed igal aastal lõkete süütamiseks mere äärde.

Iidetulede süütamise taaselustamine algatati ühel ajal Soomes ja Eestis 1992. aastal (vaata: esimesed lõkked). Iidetulede süütamise õhtut hakati nimetama muinastulede ööks.

Sellest ajast peale süttivad lõkked igal aastal augustikuu viimase laupäeva õhtul päikseloojangul. Sel õhtul moodustunud lõkete kett on liikunud üle Põhjalahe Ahvenamaa kaudu ka Rootsi, tänaseks süüdatakse lõkkeid ka Läti randades, Eestis ka siseveekogude ääres.

2009. aastal muutus sündmus üle-eestiliseks, kui sai loodud veebileht muinastuled.ee ja vabatahtlikud asusid meedias sündmust tutvustama ja inimesi mere äärde kutsuma.

Praegu kogub lõkkeinfot, haldab veebilehte, viib teemaprojekte läbi ja suhtleb avalikkusega MTÜ Tuleranda.

MT LISA LÕKE NUPP

Iidetuled süüdati viikingite ajastul

Muinas- ja keskajal kasutati mereäärsetes randades süüdatud tulesid meremeestele tee näitamiseks ohutusse sadamasse või randa. Neid tulesid kasutati ka valvesüsteemis hoiatuste ja muude sõnumite edastamiseks avamerelt, mööda rannikut ja sageli ka sisemaani välja. Ohu korral süüdati hästi nähtavates kohtades järjestikku lõkked, millede ulatus võis lõpuks olla kümneid miile.

Vanimad kirjalikud andmed rannalõkete ehk iidetuledega teadete edastamisest Läänemere regioonis pärinevad viikingiajast. Siis toimis rannikul laevateede läheduses juba ühtne, ulgumerelt kuni sisemaani ulatuv valvesüsteem. Sellesse pidi iga ranniku kogukond andma lõkke süütamisel ja hoidmisel oma kindlaksmääratud panuse ja kandis küllalt ranget vastutust teate mitteedastamise korral.

Tänapäeval vanemad inimesed mäletavad veel oma vanavanemate juttu, et neid tulesid nimetati siis iidetuledeks või iilastuledeks (on ilmselt tuletatud sõnast “hiilgama” või “hilja”).

Toomaloukaturism.ee: Saaremaal oli levinum nimetus Iilastuli. See oli tuli, mida näidati sügisõhtul rannas hilja peale jäänud paadimeestele. Iilane ehk tulemees sai tule hooldamise eest igalt paadil sada räime. Võib isegi oletada, et mereäärsete lõkete hooldajatest on oma nime saanud ka hiidlased.

Kaasajal süüdatakse augusti lõpus lõkked Läänemere kallastel selleks, et näidata mererahva ühtsust ning tuletada meelde meie ajalugu ja kultuuripärandit. Antakse märku, et hoolitakse merest ja loodusest ning aastatuhandete side merega ei ole kadunud. Tuled süüdatakse ka nende mälestuseks, kes igaveseks merele jäänud.

Lisaks on mereäärne üritus sel õhtul kokkutulnutele ka emotsionaalset elamust ja ühtsustunnet pakkuv üritus. Lisaks rannalõketele mitmetes sadamates ja suuremates asulates toimuvad ka rahvarohked kontserdid.

MT ja GOF2014